Õppedisaini alused. I loeng

Ei saa salata – definitsiooni ja oodatavate õpitulemuste põhjal otsustades, on õppedisaini alused just see kursus, mida mul hädasti tarvis on. Väga tahaks asju kuidagi teisiti korraldada, oma õpilastele rohkem tuge pakkuda. Ka koolivälisel ajal, mil nad ise peaksid õppima. Minu puhul kisub asi kuidagi jõnklikuks, vahendeid on palju, valida raske ja ega õieti aru ei saagi, kuidas täpselt oleks kõige mõistlikum toimetada. Selline natuke sihituvõitu rabelemine kukub mul välja.

Õppimise definitsioonidest sobis mulle enim viimane, mis ütles, et õppimine on uue tähenduse loomine läbi isikliku kogemuse mõtestamise. Selline pidev protsess siis. Lihtne ja klaar.

Õpetamisest. Et see on kavatsuslik ja ühtlasi sekkumine õpetatava normaalsesse arengusse, sellest saan ma aru. Nagu reflektsiooni alul mainisin, ma tahaks väga rohkemgi sekkuda kui seni, aga oskusi napib. Nagu ma aru saan, ei ole ma oma murega ainus. Sellelt pinnalt ongi võrsunud õppedisain.

Kui õpisüsteemi tüüpilised funktsioonid on jämedalt samad kõigi erinevat tüüpi õpisüsteemide puhul, siis nende õpikäsitused võivad suuresti erineda. Proovisin leida infot paari erineva õpikäsitusega õpisüsteemi kohta:

  • CBI tüüpi õpisüsteemide juured ulatuvad tagasi eelmise sajandi viiekümnendatesse. Mainitud on süsteemid TICCIT, mis mõeldud täiskasvanukoolitusse ja PLATO. Viimase puhul oli tegemist siis koolitusvõrguga, mis pakkus ligipääsu tsentraalsele kursuste teegile.
  • CSCL tüüpi õpisüsteeme otsides lugesin ajaloo ja arengu kohta. Edasi selgus, et tegu on kontseptsiooniga, mida juba ammu põhikoolis kasutatakse – rühmatöö ja koosõppimine. Enim kasutatakse just kooskirjutamist. Kuigi sellises õpisüsteemis on põhirõhk õppijal, kes töötab ühises rühmas teiste õppijatega, on õpetajal samuti kanda oluline roll. Kuna kursuse disain peab väga selgelt ja arusaadavalt kajastama ootusi õpilastele ja ka oodatavaid õpitulemusi, siis õpetaja rolliks on ressursside mõistlik haldamine vältimaks õppijate ülekoormamist.

Herbarti spiraalmudel ja sama mehe maksiimid. Suurepärane.

Õppedisaini mudelid:

  • Üldmudel. Temal põhinevad suur osa teisi mudeleid. Tugevusteks peetakse struktureeritust ja universaalsust, nõrkusteks lahenduste õigeaegset valmimist ja efektiivsust. Samuti ei loeta mudeli lineaarset lähenemist just plussiks. Info sain siit
  • Dick & Carey. Olen isegi midagi sarnast kasutanud. Tõsi, siis ma veel ei teadnud, et tegu õpidisaini mudeliga. Ja muidugi mastaap ka erineb tunduvalt, ma olen tunde niimoodi kavandanud.
  • Sirgjooneline. Gagne 9 õpisündmusega tunnidisaini derivaat. Jätab disainiprotsessis vahele analüüsi ja alustab kohe eesmärgistamisest.
  • Merrienboer 4C/id. See intrigeeris mind. Ei saanud loengus selget pilti ja vaatasin pisut juurde. Mudel sisaldab üldiselt nelja komponenti: õpiülesanded, tugiinfot, osaülesandeid õpiülesannete aspektidele, mida saab automatiseerida ja „Just in time“ tugiinfot. Tähtsaim osis on õpiülesanne, peaaegu sama oluline on tugiinfo. Õpiülesanneteks on kompleksne mitmetahuline ülesanne, simulatsioon, rühmaprojekt vms. Ülesanded jagatakse klassideks, raskusaste klassi sees on kergemalt raskemale, tuge pakutakse vastupidi – kahanevalt. Ilmselt raskeim osa realiseerida on neljas komponent, toe pakkumine just siis kui seda vajatakse. Allikas

Merrill. Ma saan aru kontseptsioonist, aga mitte palju enam. Ootan huviga järge.

 

Õpikeskkonna mõiste

Vastus ülesandele.

Kasutataud kirjandus: Väljataga, T., Pata, K., & Priidik, E. (2009). Õpikeskkonna kujundamine haridustehnoloogiliste vahenditega. K. Pata, & M. Laanpere (toim), Tiigriõpe: Haridustehnoloogia käsiraamat (lk 11–30). Tallinn: TLÜ informaatika instituut.

Kuidas te mõistate õpikeskkonna mõistet?

Definitsioon (M. Laanpere):
Õpikeskkond – õppijat ümbritsev füüsiline ja vaimne tegevuskeskkond, mis hõlmab õpetajat/koolitajat koos tema pädevuste ja õpetamiskäsitusega, õppematerjale, õppimis- ja õpetamismeetodeid, õppekava, tehnilisi vahendeid, jms.

Ega seda täpsemini enam ütelda saa – valgub laiali. Niimoodi mõistangi. Õpikeskkond luuakse õppimise igakülgseks soodustamiseks ja see on ka tema ainus otstarve. Aga on nõutav, et jutualune keskkond täidaks oma eesmärki võimalikult tõhusalt; kujundatakse õppijaga koostöös ja vastates õppija ootustele.

Mis mõtted teil tekkisid lugemismaterjalidega tutvumise järel?
Huvitav oli. Tõepoolest, suletud õpikeskkonnad on mulle meelepärasemad, küllap harjumuse jõud. Mõnes mõttes sobib võib olla põhikooli paremini ka, aga mürki ma ei võtaks! Ma olen nüüd paarkümmend aastat õpetaja olnud, aga niimoodi järsku praegu välja öelda, mis vanuses võiks suletud süsteemis alustanud õpilastel toimuda kiire ja edukas üleminek avatud süsteemile kui enam paindlikule, ma küll ei võta. Teisest küljest – kui alustada avatud süsteemiga, probleemi usutavasti ei oleks. Ühest keskkonnast/süsteemist teist tüüpi keskkonnale/süsteemile üleminek on võib olla pisut ootamatu teema, samas praegu aktuaalne. Vähemalt minu jaoks.

Ma usun ka, et suletud süsteemis õppimine pärsib õpilaste lusti ise toimetada, võtta vastutust oma õpingute eest. See on kuidagi mugav, kindlates raamides, sinu eest on otsustatud ja sina ujud kaasa. Nagu bobikelguga sõitmine: maru vahva, aga rennist suurt välja ei näe.

Ega tegelikult ju miski ei takista õpetajat üles ehitamast oma isekootud õpikeskkonda, kus on rahumeeli koos erinevad komponendid, osa nendest küll suletud – pean silmas paljudele kohustuslikku E-kooli. Ainus suurem takistus sellistes süsteemides on tõepoolest suletud osast info kättesaamine, mis omakorda tähendab vajadust  infot dubleerida, mis omakorda on paha ja tähendab enamasti enam vigu. Ma arvan ka, et just niimoodi see lõviosal õpetajatel käibki.

Praegu, siin õppides, ma tunnen, et avatud keskkonnas õppimine ajab segadusse. See puudus on viidatud allikas ka ära toodud. Kasutatavad vahendid on küll kas tuttavad või vähemalt hoomatavad, aga info liigub teisiti, ma pean selle haldamiseks pisut pingutama. Aga küll see paraneb.

Millised on teie senised kokkupuuted e-õppe ja virtuaalsete õpikeskkondadega nii õpetaja kui õppijana?
Olen õppinud WebCT, Moodle ja Koolielu e-õppekeskkonnas. Olen ka läbi viinud kursuseid Moodle’s.

I loengu reflektsioon

Innovatsioon.

Kohe alul tuli (paaristööna) teha mõistekaart teemal „Mis on innovatsioon sinu jaoks“. No ei ole pealtnäha keeruline. Paraku see pisku, mis ma paberile sain, andis mulle mõista, et ega ma asjast suurt ei tea.

Järgnes innovatsiooni defineerimine ja mõistete arutelu ning innovatsiooni liigitamine. Seda reflektsiooni on muuseas ebamugav kirjutada – ei saa ju igas lauses kasutada sõna „innovatsioon“.

Sain teada, et innovatsioon on millegi uue või ka olemasoleva toote/teadmise/tehnoloogia ärakasutamine konkurentsieelise saamiseks. Ehk kooli mõistes siis peaks innovatsiooni abil olema võimalik õppeprotsessi tulemuslikumaks/efektiivsemaks muuta. Seda liiki innovatsiooni saab nimetada organisatsiooniinnovatsiooniks, kuid ka ilmselt protsessiinnovatsiooniks, kuivõrd puudutatud saavad nii kool kui organisatsioon kui ka kooli sees toimuvad protsessid. Toote- ja turunduslik innovatsioon vast kooli eriti ei puuduta, kui just ei taheta õpilast tootena vaadelda? Tundub väga räige vaatenurk.

Innovatsiooni tempot jagatakse kolmeks: väikeste sammude, suurte sammude ja hüpete kaupa. Ehk, nagu ma aru saan, mingi toote/protsessi pisitasa muutmine, läbimurre konkreetsel alal/protsessis, globaalne muutus.

Selgus, et ka muutust nn. negatiivses suunas saab pidada innovatsiooniks. See saab olla mingi laiema protsessi osa, tänu millele järgneb positiivne muutus.

Eksisteerib ka sotsiaalne innovatsioon, tehnoloogilise innovatsiooni võimaldaja. Leidsin, et Stanford defineerib seda kui „Efektiivsete lahenduste arendus- ja juurutamisprotsessi, mis esitab väljakutse süsteemsetele sotsiaalsetele – ja keskkonnaprobleemidele sotsiaalse progressi toetuseks“

Sealsamas osutavad Soule, Malhotra ja Clavier, et sotsiaalne innovatsioon ei ole ühegi organisatsiooni ega legaalse struktuuri privileeg. Lahendused nõuavad üldjuhul riiklike-, äri- ja mittetulundusvaldkondade koostööd.

Riike saab ja ka on järjestatud teadus- ja arendustöö rahamahukuse järgi. Vikipeedia on paigutanud Eesti aastal 2015 maailmas 31. kohale. Eesti kulutas siis 399$ elaniku kohta. Mis muuseas jääb alla euroliidu keskmisele 764$, kuid ületab näiteks Portugali, Ungarit ja ka Hiinat J.

Viimase osana käsitleti innovatsiooni omaksvõtu teooriaid. Loengus nimetati kolme, autoriteks Venkatesh, Rogers ja Geels:

  • Venkatesh. TAM mudel ütleb suuresti lihtsustatult (ikka mina lihtsustan, mudelil pole häda miskit), et kui inimene tajub tehnoloogia kasulikkust ja kasutamise lihtsust, siis tal tekib soov konkreetset toodet kasutada. Kui mingit takistust ei ilmne ( raha napib, mobiililevi pole, …), siis ta ilmselt hakkabki kasutama.
  • Rogers. Innovatsiooni difusioon. Mulle meeldis enim. Visuaalselt selge. Sarnaneb normaaljaotuskõverale ja mõnes mõttes ilmselt seda ta ongi. Kuna ma ei saanud täpselt aru, miks kuristik tekib ja kes asjad on „varajane enamus“, siis pidin juurde vaatama.
    Selgub, et varajast enamust iseloomustab termin „pragmaatikud“ ja kuristiku tekkepõhjuseks on visionääride/tehnoentusiastide ja pragmaatikute erinevad ootused tootele. Kuristikust ülesaamiseks pakub Moore erinevaid tehnikaid, nagu turu valik, toote kontseptsiooni mõistmine ja toote positsioneerimine, turundusstrateegia, hind.
  • Geels. Käsitleb teemat kui stabiilset sotsio-tehnilist režiimi, mida survestavad muutused tehnoloogiamaastikul. Tagahoovides toimub eri ideede akumuleerumine kuni dominandi tekkeni, mis omakorda teeb läbimurde, hakkab mõjutama tehnoloogiamaastikku ja muudab algset püsivat sotsio-tehnilist süsteemi.

Reflektsioonis viidatud väga ei ole, suur osa lisavaatamisi oli vikipeediast. Kui olen püüdnud midagi tõlkida, siis usutavasti halvasti.

Õpileping

Kursuse “Õpikeskkonnad ja -võrgustikud” kodutöö

Teema:

Tutvuda ja saada praktilisi töökogemusi erinevate õpikeskkondadega.

Eesmärgid:

Leida õpikeskkond, mis enim rahuldab kõigi osapoolte (juhtkond, õpetajad, õpilased) vajadusi. Just koolis. Või mis tõenäolisem – veenduda sellise puudumises. Sellisel juhul seaksin eesmärgiks omandada oskused, mis võimaldaks valida ja ka juurutada konkreetsetele vajadustele vastav õpikeskkond.

Strateegiad:

  1. Aktiivne õppimine – osalen loengutes, täidan ülesanded. Tutvun õppejõu poolt soovitatud õppematerjalidega ja loen ka lisaks. Hoian end kursis ka kaasüliõpilaste poolt ajaveebi postitatuga.
  2. Aineõpetaja ja klassijuhatajana saan katsetada erinevate keskkondade erinevaid tahke ja selle läbi omandada kogemusi.

Vahendid/ressursid:

  1. Teadmised; ammutatud õppetööst ja ka ise loetud, kaasõppijate blogidest meeldinu.
  2. Õpilased, kes aitavad katsetada ja sobivust hinnata.
  3. Kolleegid koolis. Loodan, et samuti on nõus proovima ja hinnangut andma.
  4. Ligipääsud. Eelkõige õpilaste meilid, rühmade moodustamine nende kaudu. Ka juurdepääs riistvarale.

Hindamine:

  1. Õppejõu tagasiside, õpimärkide omandamine.
  2. Kaasõppijate kommentaarid minu postitustele.
  3. Õpilaste ja kolleegide tagasiside koolis – kui mõni keskkond leiab ka edaspidi kasutamist, võimaldab mingi eesmärgi saavutamist lihtsama vaeva või väiksema ajakuluga, siis ma loeksin eesmärgi vähemalt osaliselt täidetuks.